Mul on vist sõltuvus, kas peaksin pöörduma psühhiaatri poole?

Maailmas on ilmselt vähe inimesi, kes vähemalt millestki vähemal või suuremal määral sõltuvuses ei ole, olgu selleks siis mõni aine, loom, inimene või tegevus. Mõnelgi juhul aga võtab sõltuvus haiguslikud mõõtmed. Tasub meeles pidada, et sõna “sõltuvus” tähendus igapäevakõnes ja kliinilises meditsiinis on mõnevõrra erinev.

Näiteks võib kuulda inimest ütlemas „Ma olen šokolaadist sõltuvuses“, mõeldes, et ta armastab lihtsalt hullupööra šokolaadi ja võibolla tarbib seda natuke rohkem kui vaja. Vaadates aga haiguste klassifikatsioonis toodud sõltuvuse tunnuseid (tung ainet tarvitada, tolerantsuse kujunemine, tarvitamise lõpetamisel võõrutusnähud, muude tegevuste ja huvide tahaplaanile jäämine jne.), näeme, et kliinilises mõttes tal sõltuvust ei ole.

Ka peaks sõltuvusele iseloomulike tunnuste ilmnemisel kindlasti uurima, kas sõltuvuskäitumine on probleem iseeneses või avaldub see mõne teise häire kontekstis. Näiteks, kas alkoholi liigtarbiva inimese alkoholi manustamine on tingitud eeskätt tal esinevast alkoholsõltuvusest või kannatab ta ehk hoopis liigse ärevuse ja/või depressiooni all, mida püüab alkoholiga leevendada. Esmapilgul sõltuvusena näiv mure võib olla hoopis mõne muu, alloleva probleemi väljenduseks. Muidugi tuleb alati silmas pidada ka seda, et inimesel võib olla korraga mitu häiret – sõltuvus ja depressioon, sõltuvus ja skisofreenia jne..

Kas naiste ja meeste probleemidel on esinemissageduses erinevusi?

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et mitmed häired – näiteks ärevushäired ja depressioon esinevad naistel sagedamini kui meestel. Ühest vastust sellele, miks see nii on, hetkel ei ole.

On teada, et psühhiaater pakub medikamentoosset ravi, aga kas psühhiaatri vastuvõtt sisaldab ka inimese ära kuulamist ja nõustamist? Kas psühhiaatri juurde tulles, kirjutatakse alati antidepressandid välja?

Psühhiaatrilises ravis täidab ravim küll olulist, aga kindlasti mitte ainurolli. Eduka ravi eelduseks on ettekujutus patsiendist ja tema ressurssidest, mis tähendab, et psühhiaater peab patsienti küsitlema ja kuulama, mida patsient talle endast räägib. Alati hindab psühhiaater kõigepealt patsiendi seisundit (millised on patsiendi vaevused, kas ja kui, siis millise psüühikahäirega on tegemist), tema elulist olukorda ning alles siis, kõige eelneva valguses, otsustab psühhiaater koos patsiendiga, mis võiks patsienti kõige paremini aidata. Mõnikord on selleks elukorralduslikud muutused, mõnikord üksikud konkreetsed psühhoterapeutilised võtted, mõnikord süsteemsem psühhoteraapia, mõnikord ravim, sageli eelnevate erinevad kombinatsioonid.

Kui psühhiaatril on vastav ettevalmistus, võib ta mõnikord ka ise psühhoteraapiat teha. Siiski, enamasti töötavad psühholoogid ja psühhiaatrid tihedas koostöös, mis annab erinevate võtete professionaalseks kombineerimiseks hea võimaluse.

Mis on antidepressandid ja kuidas need aitavad?

Antidepressandid  on ravimite grupp, mis on oma nime saanud selle järgi, et neid esialgselt kasutati põhiliselt depressiooni ravis – tegemist oli depressioonivastaste preparaatidega.

Tegelikkuses kasutatakse enamikku ravimeid palju rohkematel näidustustel kui nimetus osutab. Nii saab nn. antidepressante lisaks depressiooni ravile kasutada ka näiteks ärevushäirete, söömishäirete ja õige valiku korral näiteks unehäirete ravis. Sama kehtib antipsühhootikumide või psühhoosivastaste ravimite kohta. Võiks öelda, et senised ravimigrupinimetused on ajale pisut jalgu jäänud.

Antidepressantide gruppi enesesse kuuluvad samuti üsna erinevad ravimid. Enamik praegu kasutusel olevatest antidepressantidest tugineb nn. monoamiinide teooriale, mis ütleb, et depressiivne seisund tekib sageli aju monoamiinide tasemete muutustest või monoamiinide ainevahetushäiretest. Monoamiinid, millega depressiooni tekkimist peamiselt seostatakse on noradrenaliin, seorotoniin ja dopamiin.  Suurem osa käesolevalt kasutusel olevatest antidepressantidest püüabki aju moanoamiinide ainevahetust ning taset normaliseerida.

Arvatakse, et erinevad monoamiinid mõjutavad depressiooni sümptomaatikat mõnevõrra erinevalt. Nii näiteks seostatakse noradrenergilist mõju eeskätt energiataseme, tähelepanu ja huvitundega, muutusi serotoniini tasemes ärevuse ja sundmõtetega ja dopaminergilist mõju eeskätt  tähelepanu, motivatsiooni ja rahuloluga.

Siiski, tasub mainida, et need erinevad mediaatorsüsteemid on omavahel tihedas vastasmõjus ning mõjutades üht, saame enamasti muutuse ka teistes, ehk lõppkokkuvõttes annavad kõik depressioonivastase toime.

Lisaks on oluline meeles pidada asjaolu, et paraku ei ole ükski ravim 100%-lise tõhususega ning et konkreetsel juhul mõjutavad ravimi efektiivsust mitmed tegurid, näiteks geneetika, inimese sugu, inimesel esinevad haigused, muud kasutatavad ravimid, ravimi annus jpm.

Seega, ravi on alati väga individuaalne – justkui rätsepatöö!

Kui kiiresti antidepressandid mõjuvad?

 Uuringud näitavad, et isegi juba pärast esimese antidepressandi manustamist toimuvad väikesed, mikroskoopilised nihked selles, kui positiivsed või negatiivsed on inimese mõtted. Siiski,  selleks, et depressioon hakkaks kaduma, kulub enamusel juhtudest vähemalt mõni nädal, sageli kauemgi.