Kõrgelt hinnatud psühhiaater dr. Innar Tõru paneb südamele, et teadmatus on paljudel juhtudel kõige hullem. “Kui sul tekib kõhklus, siis pigem käi psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtul ära ja pea nõu. Kui kõik on korras, saab kergemalt hingata ning ei ole ehk vaja rohkem muretseda. Kui siiski on tegemist psühhiaatrilise probleemiga, saab loodetavasti midagi ette võtta.” Loe intervjuud.

Millised on levinumad mured, milledega psühhiaatri poole pöördutakse?

Enamasti pöörduvad inimesed psühhiaatri poole, kui neil on mingi häiriv emotsionaalne probleem,  keskendumisraskused, une-, isu-, mõtlemise-, tajumise- või muud häired ja need on väljendunud sellisel määral, et on hakanud igapäevast elu ja toimetulekut segama.

Millal peaks psühhiaatri poole pöörduma, ehk kuidas ma saan aru, et vajan abi?

Esimeseks ohusignaaliks võiks olla see, kui inimene märkab, et asjad ei ole enam nii, nagu need tavaliselt on olnud. Näiteks ei ole uni, keskendumisvõime või tuju enam nii head kui varasemalt. Teatud kõikumisi nende osas tuleb ette kõigil, aga, kui inimene tunneb, et probleem hakkab tema igapäevast elu ja normaalset toimetulekut segama, võib kõrvalekalle olla saavutanud haiguslikud mõõtmed – on kujunenud psüühikahäire.

Erinevad psüühikahäired võivad olla üsna eriilmelised. Inimene võib näiteks olla igapäevaelu häirival moel huvitu või tujutu, aga raskemate psüühikahäirete korral võivad esineda ka näiteks  ebatavalised tajuelamused – inimene võib kuulda olematuid hääli või näha olematuid objekte.

Toimetulekut segava enesetundeprobleemi võib mõnikord põhjustada mõni eluoluline põhjus – näiteks ülipingeline aeg töö juures. Kui põhjus on ajutine, ei ole tõenäoliselt vaja muretseda – keerulise perioodi lõppedes loksuvad asjad taas ise paika. Kui aga probleemne situatsioon püsib pikka aega – näiteks ollakse kestvalt keerulistes peresuhetes või näiteks pikaleveninud lahutusprotsessis ning ei ole lootust, et situatsioon ise laheneb, ei pruugi ka tekkinud enesetundeprobleemid iseenesest leeveneda. Stressi püsides tasuks pidada nõu psühholoogi, psühhiaatri või perearstiga.

Depressioonist on rohkesti kõneldud ja tihti kipuvad inimesed seda endal ise diagnoosima. Millal saame rääkida lihtsalt halvast tujust ja millal depressioonist?

Vahel võib kuulda inimesi näiteks ütlemas, et „läksin sõbraga tülli ja mul tuli hirmus „deprekas“ peale“; järgmiseks päevaks läks õnneks üle. Kui lihtsalt paha tuju läheb suhteliselt kiiresti üle läheb, siis depressioon on püsivam. Enamasti on erinev ka sümptomite hulk.

Psüühikahäirel nimega depressioon on, nagu kõigil teistelgi psüühikahäiretel, oma kindlad, rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis selgelt määratletud tunnused. Depressiooni diagnoosimiseks peab esinema vähemalt 2 depressiooni nn. põhisümptomit (meeleolu alanemine, huvide ja elurõõmu kadumine, energia vähenemine) ning täiendavalt mõni (vähemalt 2) lisasümptom (tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime alanemine, alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, süü- ja väärtusetustunne, trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku, enesekahjustuse või suitsiidimõtted või – teod, häiritud uni ja/või isu).  Lisaks peavad nimetatud sümptomid olemas olema valdava osa ajast vähemalt 2 nädala vältel.

Kas naiste ja meeste probleemidel on esinemissageduses erinevusi?

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et mitmed häired – näiteks ärevushäired ja depressioon esinevad naistel sagedamini kui meestel. Ühest vastust sellele, miks see nii on, hetkel ei ole.

Äkki mul ei ole vaja ikka psühhiaatri vastuvõtule tulla, äkki pole asi ikka nii hull?

Kui sul tekib kõhklus, siis pigem käi psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtul ära ja konsulteeri. Ma pole kuulnud, et ükski kolleeg oleks halvakspanuga öelnud, et keegi tuli „tühja asja pärast“ tülitama. Kui kõik on korras, saab kergemalt hingata ning ei ole ehk vaja rohkem muretseda;  kui siiski on tegemist psühhiaatrilise probleemiga, saab loodetavasti midagi ette võtta. Teadmatus on paljudel juhtudel kõige hullem.