Kõhuplastika tõi pärast kolme lapse kandmist eluisu tagasi

Minna või mitte minna lõikusele, arutles Sigrid Holmsen oma blogis, kirjeldades ängi, mis teda oma rippuvat kõhtu vaadates tabas. Christinas Clinic võttis kolmikud sünnitanud ema ette.

„Enesehinnang oli täiesti allapoole nulli. Mul oli lausa valus ennast vaadata. Tahaks lastest rõõmu tunda, aga kui nägin end peeglist, siis läks meeleolu ära,” räägib Sigrid ja meenutab, kuidas ta tundis end iidvanana. „Arvan, et noor inimene ei peaks end peitma riiete alla, ega ka vana, ja tundma end väärtusetuna.”
Kolmikute poiste, Steffani, Stylesi ja Samwise´i ema kirjutas oma blogis: „Venitusarmidest on mul savi. Kohe üldse ei häiri. Ja kui mul ainult need oleks … no siis poleks millegi üle kurta. Aga see ei ole nii. Ma ei taha siin hakata kirjeldama oma, sorry, aga mega koledat kõhtu… Point on lihtsalt selles, et ma ei ole sellega kohe üldse rahul.”
Tema jälgijad, ja tõtt-öelda kõik, kes üheainsagi lapse on sünnitanud, mõistavad, millest jutt.
Keha, mis on kandnud last, ei ole enam kunagi endine. Ja veelgi enam – kui see on kandnud kolme last korraga!

Kliinikus leiti lahendus

Kõige rohkem häiris mind just kõht, ütleb Sigrid. Asi ei olnud ainult silmailus, asi oli ka tervises ja heaolus, lisab ta. „Ei ole hea, kui keisriarm on kõhuvoldi all. Nabagi polnud näha.”
Kõhuplastika tähendanuks ka seda, et ta ei saa kolme poisi sabas joosta, neid sülle võtta, nende eest hoolitseda. „Hästi pikalt mõtlesin, kas üldse minna, just taastumise osas. Arvasin, et enne küll ei saa, kui lapsed kooli lähevad ja minu abi enam ei vaja.” Ent pere ja tuttavad lubasid abiks olla.
Õnneks ei võtnud ta rasedusega väga palju juurde. See, mis kogunes, kadus kiirelt. Ent rippuv nahk pärast keisrilõiget ei kadunud kuhugi ja selleks, et õmblusi tuulutada, pidi nahavolti koguni kergitama. „Oli rõve ja halb ja kole, kõikvõimalikud sellised sõnad,” naerab Sigrid, kes võttis vastu otsuse minna kliinikusse visiidile.
Konsultatsiooni käigus tehti kõhust pilti ja arutati, mis oleks parim lahendus. „Minu puhul oli ainus variant suurem kõhuplastika,” ütleb Sigrid, kes läks Christinas Clinikusse operatsioonilauale 28. septembril eelmisel aastal. Talle räägiti, et kõhuplastikaid on laias laastus kahte sorti. Üks on väike ehk mini tummy tuck. Teine on suurem ehk full tummy tuck, kus tehakse lõige mööda kõhu joont intiimpiirkonna kohale puusaluudeni ning eemaldatakse seejärel rasv ja üleliigne nahk.
Lisaks sellele tehakse ringikujuline sisselõige ümber naba ning tõstetakse naba asukohta.
„See tähendab, et kõik, mis on üle ja lotendab, võetakse ära,” sedastab ta. Ja muide, olgu etteruttavalt öeldud, et kokku võeti Sigridi kehalt liigset nahka ja rasva tervelt 3,3 kilo jagu!
Ta meenutab, kuidas oli operatsiooni päeval nii närvis, et kirjutas oma perekonnanimegi valesti. „Õnneks võeti mind vastu kui head sõbrannat. Tegime nalja ja mõnus oli olla. See maandas mu närvilisust.”

Taastumine on võtmeküsimus

Sigridi endist kõhtu on vähesed näinud. Ta kattis end edukalt riietega, kandis trimmivat pesu, lohvakaid üleriideid. Ja räägib, et sai tunda ka suhtumist: ah, pole vaja, mis sa lähed end lõikama, ei ole sul vaja ilulõikust. „Aga oleme ausad, kõhuplastika ei ole iluoperatsioon, mida nalja pärast tehakse. Pean ju enda tervise eest hoolitsema, et ei tekiks kõhu all olevas armis põletikke,” selgitab ta.
Üldiselt olid nii kodused kui ka sõbrad mõistvad ja toetavad.
Lõikus tehti üldnarkoosis ja Sigrid ütleb, et valu ta pärast operatsiooni ei tundnud. Küll aga koges kerget pingetunnet. „Nagu oleks sada kõhulihaseharjutust teinud.” Juba järgmisel päeval pääses naine koju. Taastumine läks tema sõnul kiiresti ja kergelt. Ja lisab, et tegi ka kõik nagu ette nähtud – kõndis, liigutas. „Sest mulle öeldi: tõhusaim ravi on liikumine.”
Ohoo-efekt tabas Sigridit juba 48 tundi pärast lõikust.
„Kas see olengi päriselt nüüd mina? Uskumatu! Siiamaani olen vaimustuses. See õudus, mis mulle kaks aastat iga jumala päeva peeglist vastu vaatas, ongi minevik. Olen väga õnnelik ja rahul oma kõhuga,” kiidab Sigrid ja lisab, et nüüd tuleb reied ette võtta – selleks plaanib ta jooksmas käima hakata.
Ta innustab teisigi naisi mitte ennast peitma, mitte ülemäära kahtlema ja seda sammu – kas või kliinikus visiidil käia ja asja arutada – ette võtma. „Kui sa ei ole oma kehas õnnelik, siis tee midagi. Tulemus kestab ju aastakümneid, see on investeering iseendasse,” leiab Sigrid.
Praegu käib naine veel kliinikus laserravis, et arm võimalikult vähe näha oleks. Ja kilkab rõõmust: „Tead, mul on talje! Tunnen end kui täiesti teine inimene! Naba on ka ilus. Mõtlen, et panen nabarõnga. Kohe, kui laserravi on läbi. Ma olen nabarõngast alati tahtnud!”