– Artikkel ilmus Fitness Hers Sügis 2015 numbris. 

Meie ajakirja lugeja, tõsiselt treeniv naine, näeb vaeva ja panustab palju, et saavutada oma ideaalmalli kehavorme. Muidugi, trenn ja õige toitumine on trimmis kehavormi põhialus, kuid mitte kõik ei allu jõumasinate ja tahtejõu kombinatsioonile. Paljude naiste jaoks, eriti profitasemel fitnessiga tegelejatele, on aktuaalsed teemad kehaproportsioonid ja esteetika ning Shakespeare’i stiilis küsimus “kas panna rinnaimplantaadid või mitte panna” on alatasa arutusel. Foorumid, blogid ja muu kirjutav meedia kubiseb erinevatest arvamustest, hoiakutest ja müütidest. Meie aga läksime otse profi jutule, kuna meie ajakiri räägib ainult oma ala tipptegijate kogemustel ja teadmistel põhinevast. Valisime oma vestluskaaslaseks sel teemal 24 aastat tegutsenud Christinas Clinicu ja usutlesime kliiniku juhatajat Brit-Carmen Norlanit.

FOTOD: Scanpix, Fitness Hers ja Christinas Clinic

K: Teie puutute ju kõige enam kokku nende müütidega, mis rinnaimplantaatide kohta levivad. Kui palju on neis tõde ja mis on nende müütide tekkepõhjused?

Müüdid on selle teema ümber alati olnud, põhjus on eelkõige naiste vähene informeeritus. Kuulatakse palju infot, mis liigub mitteprofessionaalide suust-kõrvust ja millest suur osa pärineb paarikümne aasta tagusest arvamustest, et rinnaimplantaat plahvatab, voolab ja liigub kehas ringi jne. Tihtilugu on infoallikateks netiavaruse anonüümsed foorumid, enamusel neist pole reaalsusega mingit pistmist.

Esimene silikoonist rinnaimplantaat maailmas toodeti aastal 1961, paljude naiste kogemus pärineb 90ndatest. Praegu on aasta 2015 ja selle ajaga on tehnoloogia, materjalid ja kogu kontseptsioon kardinaalselt muutunud. Neljanda põlvkonna rinnaimplantaadid ja nende paigaldamine on nii kõrgtehnoloogiline, et enam ei saa rääkida, et implantaat elab kehas oma elu ning tekitab seal ebanormaalseid reaktsioone. Sarnaselt IT ja muude tehnoloogiatega ei seisa ka esteetiline kirurgia paigal ja kellelgi ei tule pähe võrrelda oma kettaga telefoni kogemust tänapäeva nutitelefonidega (toimetuse kommentaar).

Just tänu kõrgtehnoloogiale on rinnaimplantaadid ja -operatsioonid muutunud ohutuks, kliendid muutuvad aina usaldavamaks ja seetõttu hakkavad ehk ka müüdid hääbuma. Kuid siiski pea iga päev tuleb nõustamisel tegeleda nende vanaajamüütide kummutamisega.

K: Millised on need peamised negatiivsed hoiakud ja “agad”, millega kokku puutute?

Üks peamine hoiakute kujundaja ongi operatsiooni hind. Palju on ka neid, kes on kogu esteetilise kirurgia suhtes negatiivselt häälestatud ning pean ütlema, et need inimesed meie vastuvõtule üldjuhul ei jõuagi. Paljuski on negatiivseid hoiakuid kujundanud ka see protsent klientidest, kelle soovid enam esteetika raamidesse ei mahu. Meie vastuvõtule tuleb enamasti siiski see inimene, kes juba kaalub rindade suurendamist. Räägime operatsiooni tehnilistest võimalustest, kuulame ära naise soovid ja ootused ning püüame need viia reaalsusega kooskõlasse.

K: On levinud jutud, et rinnaimplantaatidega ei saagi enam trenni teha ning meie lugejate jaoks on see väga tähtis “aga”.

Muidugi, ka kaasaja kõrgtehnoloogiliste implantaatide ja paigalduse juures on teatud väikesed piirangud, kuid jutud, et üldse trenni teha ei saa, ei vasta enam tõele. Hiljutisel Belgias toimunud Motiva implantaatide ülemaailmsel konverentsil jäi tähtsaimaks sõnumiks, mis seal kõlas, et aastal 2015 on meil tegemist täiesti teistsuguste naistega kui aastal 2000. 15 aastaga on pilt naistemaailmas radikaalselt muutunud – eelmise sajandi lõpul tegeles aktiivsemalt sportimisega umbes 30% naistest. Tänapäeval harrastavad aga väga paljud naised mõnd aktiivsemat spordiala suuremal või väiksemal määral, mõni seab treenides endale veel suuremad eesmärgid kui teised.

See tähendab, et tänapäeval reageerivad kehad nii operatsioonidele kui ka implantaatidele hoopis teisiti kui 10-15 aastat tagasi. Siis peeti juhtivaks jõulist, tugevalt karestatud pealispinnaga implantaati, mis pidi inimkehaga lausa kokku kasvama. Näiteks Allergan (Natrelle) ja Eurosilicone, osaliselt ka Sebbin, Nagor ja Polytech kasutavad endiselt pinna karestamiseks soola ja suhkrut, mis võivad tekitada tugevaid kapsleid ja mõnikord isegi topeltkapsleid. Viimasel juhul võivad kahe kapsli kihi vahele tekkida ka pahaloomulised koevohandid.

Tänapäeva kontseptsioon on hoopis teine – implantaat peab olema täiesti eraldi inimkehast, ta peab seal vabalt liikuma. Jõuline ja kinnikasvanud implantaat tekitab treenitavas piirkonnas probleemi – saades pidevalt füüsilist koormust, tekib teatud hõõrdumisprotsess ning see kinnikasvanud osa ehk kapsel kasvab liiga paksuks.

Viimane on põhiline komplikatsioon, mis võib tekkida füüsiliselt aktiivse naise puhul 5 kuni 10 aasta jooksul pärast operatsiooni. Kui tekib paksem kapsel, siis läheb rind tihkeks ja võib hakata haiget tegema, kuna ruumi jääb väheks. Sel juhul tuleb teha korduv operatsioon haiglase kapsli eemaldamiseks. Kaasaegse füüsiliselt aktiivse naise puhul ollakse veendunud, et tuleb kasutada hoopis teist tüüpi implantaate – nanotehnoloogilise pealispinnaga ja võimalikult vähese füüsilise jõulisusega. Need pole absoluutselt siledad, kuid nende haakuvus kehaga on samas tohutult kõrge. Need ei liigu kehas ringi, kuid ei kasva ka sisse.

Motival on kasutusel ka kiibiga implantaadid, millega esmakordselt maailmas kaasneb Lloydsi ülemaailmne kindlustus. See annab naisele kindlust eelkõige enim kardetud kapslireaktsiooni ning muid juhtumeid (purunemine, liikumine jne) silmas pidades. See tähendab, et kindlustusselts on veendunud, et nanotehnoloogia teeb oma tööd niivõrd hästi, et sellega ei juhtu midagi ei üleöö ega pikemas perspektiivis. Kergekäeliselt ei annaks kindlustus ju kunagi midagi, milles ta ise kindel pole ja 20 aastat tagasi ei osanud sellist asja isegi ette kujutada.

Patsiendil ei ole vaja kiipi karta, keegi ei jälgi teda ja lennujaamas ei teki probleeme. Tänapäeval on meditsiiniliste implantaatide kiibistamine tavaline, et salvestada digitaalsel kujul kogu operatsiooni kohta vajalik informatsioon, kuna paberkandjate süsteem on juba aeguv nähtus.

K: Rindade korrigeerimise juures on ju ka palju teisi võimalusi peale implantaatide paigaldamise?

Tõepoolest on ja me ise ka propageerime seda, et kui naise rindades on piisavalt näärmekudet, näiteks täis B- või C-, rääkimata D-korvidest, siis ei ole ilmtingimata vaja sinna implantaati lisada. Eelkõige tuleb oma rind ilusasse vormi viia, vähendades näiteks liigset nahka. Kui rind pole liiga koormatud ja raske, säilib ka tema kaunis kuju.

Meid teeb lausa kurvaks, kui naised, kellel ongi tohutult suurte rindade soov, ei kujuta pikemas perspektiivis ette, mida tähendab E-suuruses rindade kandmine – kuidas säilitada nende atraktiivsust ja mis sellega kaasneb. See pole sugugi müüt, vaid elu tõsiasi, et mida raskem on rind, seda rohkem vajab ta toestust ja hoolitsust, et ta aja jooksul ei langeks, deformeeruks ega tekitaks vaegusi. Pole mõtet endale tohutuid pomme ette ehitada. Pigem tulevad liialt suurte rindadega naised meile, et neid vähendada ja proportsiooni viia. Proportsioon on põhiline märksõna ja meie peame jälgima, milline on naise puusade ja keskkoha ümbermõõt. Vastavalt sellele proovime naise rinnad kehaga proportsiooni viia, arvestades tema füüsilist eripära ja võimalikke tehnilisi lahendusi.

Üks põhiline müüt on ka see, et professionaalne treeniv naine ei saa endale lubada operatsiooni, mille käigus rinnaimplantaadid asetatakse lihase taha. See ei vasta tegelikkusele. Püüame peaaegu kõigile naistele paigaldada implantaadid eelkõige lihase taha, sest rinnalihase taha asetatud implantaadid on alati naturaalsema väljanägemisega, kuna neid katab lisaks rinnanäärmetele osaliselt ka rinnalihas. Selline operatsiooni tehniline lahend ei võimalda paigaldada lõputu suurusega implantaate. Reeglina on võimalik suurendada rinda kuni kahe numbri võrra. Kui on soov saada suuremaid rindu, on seda võimalik teha korduva operatsiooni käigus vähemalt aastase vahega.

Sügisel alustame endoskoopilise kirurgiaga, mis võimaldab asetada implantaadid läbi kaenlaaluste lõigete rinnalihase taha, mile tulemus on esteetiliselt nauditavam. Kuid ka siin teeb ettekirjutusi patsiendi keha eripära. Päris nii ei ole, nagu mainis üks teleprodutsent muutumissaadet tehes – paned naise ühest toru otsast sisse ja teisest otsast tuleb uus välja. Tegelikkuses on nii, et ühe naise puhul võib saavutada lausa kataloogivälimuse, teine aga peab leppima tagasihoidlikuma tulemusega, sest kõik sõltub lähtepunktist, füüsisest ja tervisest.

K: Meie ajakirja märksõna on keha rekompositsioon – asendame treenides rasvkoe lihastega, et tervislikult saavutada trimmis ja saledad kehavormid. Teie kliinik tegeleb esteetilise rekompositsiooniga, aga tervis?

Meie slogan “health and beauty” (eesti keeles: ilu ja tervis) tuli kliiniku nime alla 15 aastat tagasi ja kui me üldse hakkame kedagi opereerima, siis eelkõige lähtume naise tervisest, seejärel tema kehast ja tema keha vormidest ja võimalustest ning leiame lahenduse, mis on tema jaoks kõige ohutum.

K: Kui palju on tänulikke kliente ja kui palju neid, kes pole tulemusega rahul?

Paraku on teatud parameetritega kliente, kes ei klassifitseerugi plastilise kirurgia patsientideks. Kindasti me kuulame kõik kliendid ära, aga kui vestluse käigus ilmneb, et inimene reaalselt ei saa aru, mis on esteetiline kirurgia, tema ootused ei ole kooskõlas tema keha võimalustega ja kui ta arvabki, et paneme ta ühest toru otsast sisse ja teisest otsast tulev on ideaalse kuju ja armideta, siis me teame ette, et ta ei jää kunagi tulemusega rahule. Sellise patsiendi saadame tavaliselt info ja materjalidega järelemõtlemiseks koju näidates, et imesid pole olemas. Kui ta on oma soovid reaalsusega kokku viinud, on temaga võimalik koostööd teha ning tulemus on vastastikku mõistetav. Kõik on individuaalne ja seetõttu on eelneval konsultatsioonil suur tähtsus mõlemale osapoolele, et saavutada esteetiliselt nauditav ja tervist tagav tulemus.

K: Kus on piir naise keha puhul, kui ta on lõplikult rahul sellega, mida peeglist näeb?

Selle reglementeerib suurel määral meie keskkond – mida rohkem on meil pildis treenitud ja sportliku välimusega naisi, seda rohkem tahetakse saavutada just sellist välimust. Eesti naine on väga kena, hoolitsetud ja ta tahabki olla loomulik ja tervislik, see on väga teretulnud trend. Kui sinna juurde kuulubki teatud esteetiline moment, mida tuleb kohendada – hambaid me ju ometi käime parandamas ja valgendamas nauditava naeratuse nimel – siis sama on ka teiste kehaosadega, mida me ei trenni ega toitumisega muuta ei saa. Siin on abiks esteetiline kirurgia, kui loodus pole aldis olnud või on tekkinud teatud kehamuutused – tuleb parameetrid paika panna ja oma kehaga sõber olla. Ei tasu ebarealistlikke eesmärke seada, parem on pidada nõu spetsialistiga ning leida endale sobiv esteetiline lahendus – meil on selles osas pikaajaline kogemus olemas!

Tähelepanu! Tegemist tervishoiuteenusega. Christinas Clinic omab Terviseameti tegevusluba L04954 (CBF Medical OÜ). Rinnaoperatsioone teostavad dr Ants Viiklepp ja dr Asko Salmi.